Tseoliidi molekulaarsõelad on viimastel aastatel pälvinud suurt tähelepanu plastitööstuse stabilisaatoritena, nagu polüvinüülkloriid (PVC) ja polüpropüleen (PP). Tavaliselt kasutatakse neid lagunemisreaktsioonide pärssimiseks ja termilise stabiilsuse suurendamiseks, pikendades seeläbi kasutusiga.
PVC tseoliidi stabilisaator
PVC on oma olemuselt tundlik kuumuse suhtes, halva termilise stabiilsusega ja kõrgel temperatuuril laguneb. Termostabilisaatoreid on vaja PVC materjali lagunemise, värvimuutuse ja mehaaniliste omaduste kadumise vältimiseks.
PVC vabastab kuumusega kokkupuutel vesinikkloriidi, mis on otsene tegur, mis põhjustab PVC värvi tumenemist ja töövõime halvenemist. Seega vastutavad termilised stabilisaatorid vesinikkloriidi neutraalsuse ja ahela lagunemise pärssimise eest.
Tseoliitmolekulaarsõelad on võimelised adsorbeerima vesinikkloriidi ning võivad töötada ka sünergias kaltsiumi või tsingi stabilisaatoritega, et parandada PVC üldist termilist stabiilsust ning parandada PVC esialgset värvimuutust ja pikaajalisi vananemisprobleeme-.
PP tseoliidi stabilisaator
PP on vastuvõtlik oksüdeerumisele, termilisele pragunemisele või fotodegradatsioonile ning seetõttu on vaja lisada antioksüdante ja soojusstabilisaatoreid. Eriti täidetud põhisegudes ja ringlussevõetud materjalides kiirendavad lisandid (vesi, happed) lagunemisprotsessi.
Tseoliit-molekulaarsõelad imavad PP-süsteemis jääkvett, et parandada töötlemise stabiilsust, imavad happelisi lisandeid, nagu peroksiidid ja orgaanilised happed, et tugevdada antioksüdantseid omadusi, ning võivad töötada ka sünergias teiste lisanditega, et blokeerida soojuse ja hapniku ülekandumist, pikendades seeläbi PP kasutusiga.
PP-komposiidi PP-stabilisaatoritena või täiteainetena ei migreeru ega lendu molekulaarsõelad, neil on hea termiline stabiilsus ja neid saab segada anorgaaniliste täiteainete või lisanditega, et parandada PP-materjalide jõudlust.
Tseoliidi molekulaarsõelad PVC/PP stabilisaatorite jaoks
Tseoliitmolekulaarsõelad, mida saab kasutada PVC/PP stabilisaatorite jaoks, on A-, P-, X- ja Y-tüüpi. A-tüüpi molekulaarsõel (nt . 4A-tseoliidipulber) on aga sobivam oma kasutusefekti ja kulu-tõhususe tõttu.
Tüüp 3A tseoliidi molekulaarsõel: seda kasutatakse sageli niiskuse imamiseks PVC- või PP-süsteemides kuivatusainetena. Sellel on ka teatav mõju vabade hapete (nagu oksüdatiivse lagunemise teel tekkivate jälghapete) hõivamisele PP-süsteemides.
Tüüp 4A tseoliidi molekulaarsõel: PVC stabilisaatorites neelab see väikseid vesinikkloriidi molekule, hoides ära lagunemisreaktsioonid ja parandades termilist värvimuutust. PP stabilisaatorites imab see niiskust ja happelisi lisandeid, suurendades töötlemise stabiilsust ja vähendades lagunemiskiirust.
Tüüp 5A tseoliidi molekulaarsõel: see neelab vesinikkloriidi ja PVC töötlemise käigus vabanenud lisandite molekule ning seda kasutatakse peamiselt adsorptsioonivõime ja temperatuurikindluse parandamiseks.
Tüüp 13X tseoliidi molekulaarsõel: sellel on suurem adsorptsioonivõime ja see võib absorbeerida vesinikkloriidi, vääveldioksiidi ja muid happelisi gaase. Seda kasutatakse tavaliselt spetsiifilistes PVC-lisandisüsteemides või komposiitstabilisaatorikandjana.